Ma võin olla kõik ja samas mitte keegi

I could say that I don't care,
but the thruth is I'd follow you anywhere.
I've been waiting such a long, long time,
don't you dare change your mind.

Oleks mulle keegi varem öelnud,et selle laulu sõnad räägivad kõik minu hetke emotsioonidest, võibolla poleks see praegu nii.
Kui paljud meist on mõelnud "Kõik läheb liiga keeruliseks, ma parem jätan asja sinnapaika". Isegi kui seda väga tahan, kas on see ikka mõistlik jätta kõik enne kui ei ole näinud tulemust, saanud teada ootamise väärtuse? Mis siis, kui oodatult langeb särav vari ja kõik sulab kui jää, käevahel veeks.
Risk kõrvetada saada on alati ja tee tulemuseni on täis auke ja müüre millest tuleb üle saada. Siiski jõuan veel leida üles selle positiivsusepalli enda seest ja tahan uskuda, et see kõik on päris, ootamist väärt. Ju see siis nii ka läheb.
Vahepeal on lumi meie übmruse katnud, selline koopasse ronimise vajadus on. Peagi on käes õnneks jõulusagin ja saab aja maha võtta. Ma luban, et teen seda ja kui ei, siis PALUN sundige mind! :) Sest ma ise ei suuda enam lõõgastuda. Käin niipalju kui võimalik BODYBALANCEs, sest seal on need 10min millal ma olen sunnitud pikali olema ja hingama, oma lihaseid lõdvestama ja silmi kinni hoidma. Esimesel korral tuli mul niimodi seal olles pisar silma, sest laul oli ilus, keha sai puhata ja siis emotsioonid tulid välja :)
Jube ikka mis see tänapäeva, meie endi poolt voolitud norm meiega teeb. Sa pead tegema kõike, sest muidu tundud sa kui laiskvorst ja muidusööja. Ma tean, et see pole nii aga igapäevane kiire vool tirib mind endaga kaasa ja tasapisi kaob mul see teadmine, et ma EI PEA, kui ma EI TAHA.
Peaksime siiski kõik endale meenutama vähemalt korra päevas, mis on tähtis, kas täis kirjutatud kalender kohustustega või iseenda tervis ja korras vaimsus. Aega on kõigil täpselt ühepalju, mitte kelleltki ei kärbita 24h vähemaks, kuigi pidi masu olema. Isiklikult lohutan ennast sellega, et peale seda poolaastat, uue aasta numbri sees lõppevad mitmed tegevused ning aega enesele ja teile mul kallid sõbrad, jääb üha rohkem.
Seniks aga kasutage iga vaba hetke laisklemises, lubage seda endale! Mina täna juba lubasin 1,5h lihtsalt pimedale toale, tekile ja iseendale!
Soojust südametesse!

Liblikas

"Olukorrad meie ümber-see on meie maailmavadete peegeldus" Anatoli Nekrassov...juba kolmas kord loen ma tema raamatut "Elavad mõtted"
Viimasel ajal olen ma rohkem iseenda ja oma mõtetega olnud. Palju on juhtunud, palju on muutunud ainult viie päevaga, mis tõestab, et miski pole jäädav ja ühe probleemi taha ei ole mõtet takerduda. Ikka täiskäigul edasi. Kui olukord kasvab ülepea, siis siruta end veel natuke.
Võibolla ka sellepärast juhtuvad asjad minuga täpselt nii nagu nad seda teevad, sest ma ei takerdu oma muredesse, masendusse või ebaõnnestumisse.
Reedel sain tõestuse sellele, et kui midagi väga tahad, siis see läheb täide. Kõik algas sellest kui ma Itaaliast tagasi jõudes, lennujaamas reisiteenindajaid jälgides mõtlesin "ma tahan ka seda tööd teha". Mõni nädal hiljem leidsin sellele kohale tööpakkumise, mind kutsuti esimesse vooru, siis teise ja nüüd ma juba lähengi homme lepingut vormistama. Kõlab uskumatult isegi mulle endale. Niisiis, julge mõelda suurelt ja ära alahinda võimalusi mida sul on võimalilk kasutada!
On inimesi, kes lepivad sellega mida nad on niiöelda "maast leidnud" ja on need teised, kes lähevad aina edasi ja kõrgemale. Komistavad vahepeal, pühivad tolmu kätelt, naeravad selle üle ja lähevad rõõmsalt edasi.
Täna veetsin õhtu "Butterfly lounge`is", Sirli seltsis ja nii tore oli.
Igatsus on suur aga 41 päeva on veel jäänud :)