Millal sa tead, et sa tegelikult ka tead!

Kui sind on õnnistatud elava arutlemisvõimega ja fantaasiast puudust ei tule on eriti raske aru saada mis on õige ja kuidas peaks käituma. Mälestustel on maagiline võime inimestes kahtlusi ja ahvatlusi tekitada. Olles otsusele kindlaks jäänud võivad nad sind kahetsuse viimase piirini viia. *Teame ju kõik, et head mälestused on palju võimsamad, kui need mis sulle haiget ja tasakaalutuks tegid*
On need hetked mil otsustusvõime usaldatakse aja kätte- AEG mille tähendus on kirjeldamatu ja tähtsus hindamatu. Mis siis kui aega liiga palju läheb, mis siis kui aeg ei anna vastuseid ja su võime selle ootusega toime tulla ei ole piisav. Kui järsku pead häält tõstma ja enda eest seisma. Kui kardin ootustelt ja lootustelt langeb,kust leiad selle jõu ja julguse?. Meie sees toimuvad sellised mõttejõud mida vahel on raske ohjeldada. Ja vahel ma mõtlen MIKS üldse seda teha. Las tulla sõnad just siis kui mõtled. Siis aga oleks tihti just kahetsus see mis sind hingetuks võtab ja mälestused eilsest, sõnade eelsest hetkest sind igatsuseküüsi tõmbavad. Sellele järgneb haavade lappimine.
Siiski on asi seda väärt, sest mina arvan, et kui juba mõte viib inimest mõnele teele on raske seda reaalsuses vältida ja roosamannaks rääkida. Kui hoida emotsioone enda sees lootuses, et need haihtuvad keebki lõpuks kõik üle ja tagajärjed tulevad palju hiljem kui nad alguses oleks pidanud olema.
Mis aga siis kui tõepoolest näed probleemi seal kus teda pole. Kas siis peaks ignoreerima kõike mida tunned ja asja mõistusega võtma. Mis on üldse vahet mõistusel ja mõtetel. Mõlemad tulevad sinu peast ning on samatähtsad. Ütlen kindlalt, et iseenast tuleb kõige tähtsamaks pidada. Hirmud maailma ees tuleb vabaks lasta, sest sina oled ju see, kes oma sammud astub. Tuleb nautida pisikesi õnnekilde elus ja nautida oma otuseid. Kui sinu ees sulgub uks siis seljataga avaneb aken ;)
Ma ei tea siiani millal ma tean, et ma tegelikult tean AGA ma tean, et minu teadmised minust enesest on need kõige tähtsamad :)

Hetked filosoofiaga

Pai

Harva aga see-eest südamega

Kas te mäletate neid hetki mil kõnnite tänaval ja tunnete kuidas hing sees on nii rõõmus, et kui oleks tiivad, siis lendaks. Mina kohe kaugele ja kaua.
Teate kuidas ma igatsen hingata teist õhku-minna ülepiiri ja nautida kultuuri mida pakub naaber Lätist ja Leedust ning joobuda elurütmist mõnel vahemere saarel.
Jõudsin eile tagasi minipuhkuselt Saaremaalt. Ma olin ennast linna rütmidest nii segaseks lasknud töödelda, et ei suutnud bussi istmelgi lihtsalt niisama istuda. Korraga ei tundnud ma end isegi ära. Kes on see sipelgas,närviline piiga bussis, mõtleb ainult sellest mida veel on vaja teha või mis tegemata..."kas kõik asjad said kaasa,peaks küüsi viilima või hoopis lakkima eieiei ma parem loe...hmm mis see kell juba on, millal me jõuame, miks buss nii palju peatub??" Mul ei olnud muusikat kõrvas ja kellegagi rääkida,kaasas vaid raamat ja ajakiri. Valisin muidugi ajakirja, sest raamatusse ei suutnud keskenduda. Easy reading. Minuti haaval muutusin, jälgisin mööduvaid metsi ja põlde, süvenesin lihtsalt olemisse, võtsin varbad paljaks ja unistasin taas. Olin selle poole unarusse jätnud.
Kõndisin Kuressaares, käed põimitud kaaslasega ning põskedel augusti kuu päike. Jälgisin kõike enda ümber ja avastasin, et kõnnin saarerahvaga ühes tempos. Aeglaselt ja natuke uneledes, siiski siht silmis. Selline turvaline tunne oli, et miski ei jookse eest. Rahulikult võid jätta järgmise tunni saatuse hooleks. Ma olen ise endale tänulik, et spontaalselt spasse aja bronnisime ja teele asusime.
Kuigi olen tagasi linnas ei luba ma endal enam temposse uppuda. Unistada on tähtis ja rõõmu peab tundma igast juhtumist, igast väikemastki ilusast sõnast. Mis peamine, mida olen viimasel ajal tähele pannud. Me ei mõtle oma tegudele, hetkel mil me tegutseme. Ma tahan õppida teadlikult tegutsema, ei taha olla robot. Tunnen, et olen valmis uuteks hobideks, kogemusteks ja elurütmiks.

Ja nüüd pange kaks kätte ümber ise enda ja tundke seda tunned millega alusasin oma mõtet.

Unistamiseni!!!
Haeva aga see-eest südamega teeme muutusi oma elus :)