Kui sind on õnnistatud elava arutlemisvõimega ja fantaasiast puudust ei tule on eriti raske aru saada mis on õige ja kuidas peaks käituma. Mälestustel on maagiline võime inimestes kahtlusi ja ahvatlusi tekitada. Olles otsusele kindlaks jäänud võivad nad sind kahetsuse viimase piirini viia. *Teame ju kõik, et head mälestused on palju võimsamad, kui need mis sulle haiget ja tasakaalutuks tegid*
On need hetked mil otsustusvõime usaldatakse aja kätte- AEG mille tähendus on kirjeldamatu ja tähtsus hindamatu. Mis siis kui aega liiga palju läheb, mis siis kui aeg ei anna vastuseid ja su võime selle ootusega toime tulla ei ole piisav. Kui järsku pead häält tõstma ja enda eest seisma. Kui kardin ootustelt ja lootustelt langeb,kust leiad selle jõu ja julguse?. Meie sees toimuvad sellised mõttejõud mida vahel on raske ohjeldada. Ja vahel ma mõtlen MIKS üldse seda teha. Las tulla sõnad just siis kui mõtled. Siis aga oleks tihti just kahetsus see mis sind hingetuks võtab ja mälestused eilsest, sõnade eelsest hetkest sind igatsuseküüsi tõmbavad. Sellele järgneb haavade lappimine.
Siiski on asi seda väärt, sest mina arvan, et kui juba mõte viib inimest mõnele teele on raske seda reaalsuses vältida ja roosamannaks rääkida. Kui hoida emotsioone enda sees lootuses, et need haihtuvad keebki lõpuks kõik üle ja tagajärjed tulevad palju hiljem kui nad alguses oleks pidanud olema.
Mis aga siis kui tõepoolest näed probleemi seal kus teda pole. Kas siis peaks ignoreerima kõike mida tunned ja asja mõistusega võtma. Mis on üldse vahet mõistusel ja mõtetel. Mõlemad tulevad sinu peast ning on samatähtsad. Ütlen kindlalt, et iseenast tuleb kõige tähtsamaks pidada. Hirmud maailma ees tuleb vabaks lasta, sest sina oled ju see, kes oma sammud astub. Tuleb nautida pisikesi õnnekilde elus ja nautida oma otuseid. Kui sinu ees sulgub uks siis seljataga avaneb aken ;)
Ma ei tea siiani millal ma tean, et ma tegelikult tean AGA ma tean, et minu teadmised minust enesest on need kõige tähtsamad :)
Hetked filosoofiaga
Pai
No comments:
Post a Comment